Artiklid

Akvaariumipidamise müüdid

Algajana kogemusi omandades õpid kiiresti, et kõige paremaid teadmisi saab teistelt akvaristidelt. Kuid mitte kõik laialt levinud põhitõed pole õiged.

 

Kalad kasvavad vastavalt akvaariumi suurusele.
See on üks vanim ja kõige valem müüt. Kuigi on tõsi, et osade liikide kasv võib närbuda liigselt rahvastatud või väikses akvaariumis, siis enamus liikide kasv siiski kinni ei jää. Näiteks oskarite, suuremate barbuste, silver dollarite ja plecode kasv ei närbu ning neid ei tohiks osta kui pole nende vajadustele vastavat akvaariumi.
Kuldkalad ja klounbootsiad on ühed vähestest liikidest, kes kasvavad vastavalt akvaariumi suurusele. Kas kasvu närbumine on neile ohtlik? Kindlasti tekitavad valed pidamistingimused kaladele stressi, mis omakorda suurendab haigestumise ohtu.

   

 

Akvaariumitaimi on raske kasvatada.
Vastavalt nõudmistele meil aias kasvatatavatele taimedele on akvaariumitaimed lausa umbrohi. Tagades sobiva valguse ja pinnase, kasvavad taimed kergelt ja kiiresti. Enamus algajatest alahindab taimedele vajalikku valgust. Taimed toituvad fotosünteesi teel ning kui nad ei saa vajalikku valgust, siis nad lihtsalt „nälgivad surnuks“. Vajaliku valguse hindamine on küll raske, kuid üldiselt punase värvusega taimed vajavad palju valgust, helerohelised taimed keskmiselt ning tumerohelised taimed lepivad ka kesisema valgusega.
Pikaajaliselt lepivad kesise valgusega näiteks sellised taimed nagu Java moss, Anubias ja enamus Cryptocoryne liikidest. Neile piisab valgusest alla 0,5 W liitri kohta ja nad on pinnase ning vee keemilise koostise suhtes ükskõiksemad, mistõttu sobivad nad suurepäraselt algajate akvaristide akvaariumidesse.
Ükskõik, mis taimi sa valid, on oluline hooldamine. Tähtis on taimede väetamine kas vedelväetise või väetisepallidega. Samuti ei tasu unustada, et valgustorusid tuleb kindlasti vahetada 6-12 kuu tagant, olenevalt firmast.


Akvaarium vajab „puhastusmeeskonda“.
Ükski mageveeakvaarium ei vaja seda! Mereveeakvaariumis on selgrootud kasulikud kobestades liiva, süües toidujääke, hoides kive puhtana ning hävitades laipu, et akvaariumiomanik ei peaks põhjuseta ümber tõstma õrnu koralle ja häirima teisi kinnitunuid selgrootuid.
Mageveeakvaariumis on puhastamine väga kerge. Veevahetuse ajal saad sa välja sifoonida põhja kogunenud sodi ja purdmaterjali, kartmata vigastada taimi ning kui vaja, võid liigutada kive ning juurikaid.
Sa võid osta igasugused põhjakalu, põhjakoristajaid, krevette või mida iganes soovid, kuid seda ei pea ilmtingimata tegema. Tähtis on meeles pidada, et iga uue looma lisamine teeb akvaariumi mustemaks, mitte puhtamaks.

   

 

Guppid on algajale sobivad kalad.
Metsikud guppid on väga vastupidavad ja kohanevad pea igasugustes tingimustes: näiteks suudavad nad elada ka merevees. Kuid poodides müüdavad aretatud liigid on oluliselt õrnemad ning vajavad paremaid elutingimusi.
Tuues guppisid ebaküpsesse või halvasti hooldatud akvaariumisse, kalduvad nad kergelt haigestuma.
Isegi parimates tingimustes ei sobi guppid kokku paljude kaladega. Isaste kalade ujumine on raskendatud tänu uhketele sabadele ning seljauimedele, mistõttu on nad kergesti kättesaadavad uimi närivatele kaladele, nagu näiteks barbused ja mõned tetrad. Isegi tavaliselt rahumeelsed kalad, nagu skalaarid ja Synodontise liigid, võivad hakata neid nokkima.
Samuti on isased guppid teineteise vastu agressiivsed emase kohalolekul. Ühes akvaariumis tuleks guppisid hoida parvena, kus ühe isase kohta on vähemalt kaks emast.

 

Väiksed veevahetused on paremad.
Vanasti uskusid akvaristid, et vana vesi on kaladele parem. Kuna vana vesi sisaldas palju nitraate ja orgaanilisi ühendeid, siis see kaldus muutuma happelisemaks. Tehes suurema veevahetuse ja lisades tavalise pH tasemega vee, võis tekkida risk, et äkiline pH muutus võib kalad tappa.
Seetõttu olid väiksed veevahetused loogilisemad, et kalad ei peaks taluma suurt pH kõikumist. Tänapäeval on siiski jõutud järeldusele, et suurem veevahetus on parem - paljud kalad lihtsalt ei talu kõrget nitraaditaset, näiteks kirevahvenad, mollid ja merekalad.
Iganädalane 20%-line veevahetus lahjendab nitraate ja orgaanilisi ühendeid, mis hapestavad vett, hoides ära eelmainitud probleemi.
Suurem regulaarne veevahetus hoiab akvaariumi värskemana, mistõttu kalad tunnevad end paremini ja on tervemad.

 

Akvaariumisse tuleb lisada natuke soola.
Selleks pole vajadust. Sool ei puhverda pH-d ega tõsta veekaredust, nii et arusaam, et sool on kasulik sellistele kareda vee kaladele, nagu eluspoegijad ja Rift Valley kirevahvenad, on vale. Pidades kareda vee kalu, on vajalik tõsta karbonaatkaredust (KH-d). Seda saab teha kasutades Malawi soolasegusid või lisades koralliliiva filtrisse.
Kas soolal on sisehaiguste vastane ravitoime? Kontsentratsioonis kuni 3 mg/l saab soolaga ravida mitmeid hädasid. See alandab nitraadi ja nitriti mürgist toimet ning vähendab teisejärguliste nakkuste tõenäosust nagu seenhaigus ja uimemädanik. Sarnast kontsentratsiooni võib kasutada ka täpihaiguse ravimisel, tõstes veetemperatuuri. Kuid tavapärase harjumusliku lisandina on sool üleliigne ning pikaajalisel kasutamisel ohtlik kaladele, kelle elukeskkond pole riimvesi.

 

Röövkalad vajavad elustoitu.
Väga vähesed liigid vajavad elustoitu. See on tülikas ja kulukas tegevus ning just elustoiduga on väga suur tõenäosus tuua mõni haigus akvaariumisse.
Suurele osale röövkaladest sobib väga hästi külmutatud elustoit, nagu punased sääsevastsed ja krill. Suuremaid kalu võib samuti toita ka hakitud või tervete meresaadustega.

 

Kõiki üldakvaariumikalu võib pidada koos.
Sõnastades lahti üldakvaariumikala, tähendab see seda, et kala saab läbi teiste omasuuruste kaladega. Kuna üldjuhul näevad suuremad kalad väikseid oma saagina, siis väga erineva suurusega liikide segamine toob ainult pahandust akvaariumisse.
Kõige tavalisem näide on skalaarid ja neoonid ühes akvaariumis, mõlemad väga head üldakvaariumikalad. Kuid skalaarid on siiski röövkalad ning suuremad isendid jahivad hea meelega väikseid kalu, nagu neoonid.

 

Kare, aluseline vesi pole hea akvaariumikalade pidamiseks.
Veel üks väga vale väide. Enamus kalu ei hooli sellest, mis pH tase akvaariumis on. Nad ei kannata järske muutusi. Karbonaatkaredus aeglustab vee hapestumist, tagades stabiilsed veeparameetrid. Kareda vee ainuke miinus on see, et pehme vee kalad ei taha seal sigida.
Kui tahad kalu paljundada, siis kõige targem on jääda kareda vee kalade juurde nagu eluspoegijad, Malawi, Tanganjika ning Kesk-Ameerika kirevahvenad ja riimveekalad.

 

Nii palju on õppida.
Kalapidamine on täpselt nii lihtne või nii keeruline, nagu sa ise seda muudad. Kui tahad pidada kalu lihtsalt, siis vali mõistlikult suur akvaarium, väiksemat akvaariumi on märkimisväärselt raskem pidada. 90-150 liitrit on täiesti mõistliku suurusega akvaarium.
Lase akvaariumil rahulikult küpseda ilma kaladeta ning seejärel vali mõned kalad välja, kellele sobivad su akvaariumi veeparameetrid.
Kareda vee puhul on näiteks ideaalsed eluspoegijad. Enne kala ostmist uuri kindlasti kalade toitumisharjumusi, käitumist ja suurust, veendudes, et ta ikka sobib su akvaariumisse. Vaheta vett regulaarselt 20% nädalas ning ära unusta filtrihooldust.

   

 

Allikas: Practical Fishkeeping

Nõuandeid akvaariumi kavandamiseks


Akvaariumi klaasosa projekteerimisel lähtutakse konkreetse ruumi vajadustest ja nõudmistest. Siinjuures rõhutame, et akvaarium ei pea olema tingimata ristkülikukujuline klaasist kast. Varieerides nurkade arvu ja külgede pikkusega on võimalik konstrueerida piiramatul hulgal erineva kujuga akvaariume.

 

  • Ideaalne oleks, kui akvaariumi asukoht määratakse objektil kindlaks juba ehitusjärgus. Oma kogemustele toetudes teame, et see võimaldab teostada keerulisema ja huvitavama lahendusega projekte, mille valmistamine hilisemas järgus võib raskeks kujuneda.
  • Akvaariumi kuju planeerimisel on ainsaks piiranguks nõue vältida teravnurki, kuna need pidurdavad vee tsirkulatsiooni ning akvaariumisse tekivad n.ö. “surnud koha, mis hakkavad koguma endasse bioloogilisi jääkaineid.
  • Antud kohal, kuhu akvaarium planeeritakse, pole tingimata vajalik vee sisse- ja äravoolutoru olemasolu, kuid edaspidise hoolduse seisukohast peaks max veesüsteemide kaugus akvaariumist olema ca 20-30 m. Vältimatu on akvaariumi toimimiseks aga elekter.
  • Kavandatava akvaariumi vahetusse lähedusse tuleb jätta panipaik akvaariumi tehnikale, keskmise suurusega (400-640l) akvaariumi jaoks võiks see olla ca 50x50x50 cm.
  • Akvaariumi suurusel üldiselt piiranguid ei eksisteeri, tähelepanu tuleb seejuures pöörata vaid akvaariumi kõrgusele. Takistavaks teguriks on jällegi edasine hooldus: akvaariumi kõrgus peaks võimaldama inimkäe ligipääsu kuni põhjani. Näiteks paari meetri kõrguses akvaariumis tähendab see juba põhjalikku sukeldumist. Samuti pole otstarbekas valmistada ülearu kitsast (vähem kui 30cm) akvaariumi.

Dekoratiivne lemmikloom kala


Akvaariumeid ei tellita kodudesse, kontoritesse ja restoranidesse mitte ainult sisekujunduslikel kaalutlustel - akvaariumis omasoodu kulgeva rahuliku elu ja sealsete elanike jälgimine mõjub rahustavalt ja loob pingevaba keskkonna. Nii ei peagi eksootiliste kalade nägemiseks kaugele soojale maale sõitma või loomaaeda minema, elamuse veealusest maailmast võib saada kodus või pangasaalis oma järjekorda oodates. Ometi ei tohi akvaariumi muretsedes unustada, et kalad on eeskätt elusolendid, koduloomad nagu kass, hamster või papagoi, kellel on oma kindlad nõudmised.

 

Algatuseks tuleks end kindlasti veeasukate vajaduste ja hingeeluga kurssi viia ning kui akvaristikast tõesti aimugi pole, on kõige õigem pöörduda nõu saamiseks ekspertide poole. Seda tegi ka Stiil.

 

Millest alustada?
Kalakese poe spetsialistide Katrin Roomere ja Irma Treufeldi sõnul tuleks võhikul end kõigepealt kurssi viia akvaristika põhitõdedega, et kummutada mõningaid küllaltki levinud müüte. Nagu näiteks, et akvaariumi ei ole vaja kunagi puhastada, kui sinna paigaldada filter või osta kalad, kes ise akvaariumi puhastavad. Või et kalad surevad ära, kui nad kaks päeva süüa ei saa. Valdkonnaga esialgseks tutvumiseks oleks hea sirvida mõnd raamatut, näiteks "Akvaariumiomaniku käsiraamatut", mis ongi mõeldud just algajaile. Palju abi saab ka asjatundlikumast akvaristikapoest.

 

Kui põhitõed selged, tuleks spetsialistide sõnul otsida akvaariumile sobiv asukoht. Kindlasti ei tohiks see asetseda otsese päikesevalguse käes, kuigi just see koht tundub algajale akvaristile tihtipeale kõige ahvatlevam. Kui eelneva tutvumise käigus on tekkinud eelistused ka kalade suhtes, võiks uurida sedagi, kas eelarve üldse võimaldab antud kalaliigile sobivat keskkonda luua. Võib selguda, et silma jäänud väga-väga ilus ja huvitav kala vajab elementaarsete elutingimuste loomiseks mõnekümne tuhande kroonist väljaminekut. Samuti vajavad eri piirkondade kalad erinevat vett ja ka kalade iseloom on vägagi varieeruv - röövkalad on territoriaalsed ning vajavad oluliselt suuremat akvaariumi kui väikesed parvekalad. "Kui aga pole tahtmist või aega ise eeltoodud küsimustega tegelda, on võimalik tellida kõik akvaariumiga seonduv täislahendusena ehk võtmed-kätte-põhimõttel koos hilisema akvaariumihooldusega kauplustest," soovitab Roomere.

 

Akvaariumi hooldusest
Arvamus, nagu teeks tänapäeva akvaristika kõrgeltarenenud lisavarustus meie eest töö ära ning ise akvaariumit justkui rookima ei peakski, ei pea sugugi paika. Olenevalt kalade rohkusest nõuab akvaarium Roomere ja Treufeldi sõnul iganädalast kuni igakuist põhjalikumat hooldust, mis kujutab endast eeskätt põhja puhastamist spetsiaalse sifooniga ning samaaegset veevahetust. Kõige hõlpsam on kindlaks määrata oma akvaariumi veevahetuse koguse ja sageduse vajadus lämmastikühendite testimise teel akvaariumivees. Tegemist on üsna lihtsate testidega, mida müüakse igas akvaariumipoes. "Näiteks 200liitrise akvaariumi hooldamiseks läheb aega umbes 45 minutit, juhul kui seda iga kord korralikult teha. Protseduuri muudavad lihtsamaks spetsiaalsed hooldusvahendid: puhastusmagnet, hari, pikkvoolik, kraaniühendusotsik ja harjad vooliku puhastammiseks. Abiks on ka spetsiaalne akvaariumi jaoks toodetud veekeemia: veekonditsioneerid, mis neutraliseerivad raskeid metalle kraanivees, ja biobakter, taimede olemasolu korral taimeväetis, samuti veekaredust ning pH-taset alandavad ja tõstvad vedelikud," loendab Treufeld pika rea abivahendeid, mis akvaariumipidaja elu hõlpsamaks muudavad. Asendamatuteks abimeesteks on erinevad veetestid. Näiliselt võib akvaariumivees ju kõik isegi korras olla, kuid inimese silm ei suuda mõõta vee parameetreid ja koostist. Oma kraanivee kareduse ja pH-taseme mõõtmise järgi saab vaadata, milliste kalade jaoks on see ilma erifiltreid ja lisakeemiat kasutamata sobivam.

 

Kalad ja mood
"Arvestades fakti, et akvaariumipidamine sai alguse sajandeid tagasi kuldkaladest ning ka tänapäeval on enimostetud kalaliigiks just kuldkalalised, ei saa kalade pidamise puhul ilmselt moest rääkida," tõdevad spetsialistid. Kuldkala akvaarium on üsna lihtne, talle sobib toatemperatuuriga vesi ja erilisi lisaatribuute tarvis pole. Kuldkala pole parvekala, ta võib elada ka üksinda, kuid seltsilisega koos on tal ikkagi parem. Kaks luksuslikku kuldkalakest graatsiliselt akvaariumis ringi ujumas - see pilt kuulub "akvaariumiklassika" hulka juba ammustest aegadest ning mõjub äärmiselt romantiliselt. Paljude röövkalade, näiteks ahvenaliste puhul tasub aga jälgida, et akvaariumis oleks ühe isase kohta mitu emast - neile meeldib haaremit omada.

 

Moest rääkides on tehnika täiustudes aga hakatud pidama taimeakvaariume koos vajaliku varustusega ning ka krevettidega nanoakvaariumide vastu tuntakse üha rohkem huvi. Nagu selgub, pole kalad sugugi kohustuslikud - dekoratiivse akvaariumi saab tänapäeval kujundada ka nägusa põhjakatte, taimede ja valgusega. Kuid kalade puudumine ei vabasta veel akvaariumi puhastamisest - roheline akvaarium nõuab hooldajalt vaat et enamgi energiat ja raha, sest taimed vajavad kasvamiseks tunduvalt rohkem valgust kui enamik kalu. Lisaks vajab taimeakvaarium süsihappegaasi tootvat seadet.

 

Tänu tehnoloogia arengule on koduakvaariumid eeskätt suuremaks muutunud - eramutesse on lastud ehitada mitme tuhande liitri suuruseid gigante, mille hooldamine on tänapäeval kontimööda kõigile. Samuti võimaldab nüüdisaegne klaaside liimimise ja painutamise tehnoloogia täita ka klientide veidramaid soove ning valmistada väga erineva kujuga akvaariume. "Soovitud on tõesti väga-väga erineva kuju ja asetusega akvaariume. Näiteks lakke riputatavat mitmesajaliitrist akvaariumi, et saaks kalu just kõhu alt vaadelda, või mobiilset ratastel akvaariumi, mis ühe kliendi jaoks ka teostati," meenutab Roomere. Tänu lennutranspordile erinevate maailmajagude vahel on võimalik need omanäolised akvaariumid sisustada vägagi eksootilise päritoluga kalaliikidega ning seoses akvaariumitehnika arenguga saab viimastele tekitada ka sobiva keskkonna. Nii võib igaühest saada originaalse ja luksusliku akvaariumi omanik. Vaja on ainult pisut teadmisi, kannatlikku meelt ja natuke raha ka... Tulemus on seda kõike väärt.

 

Allikas: Stiil, artikli autor Kärt Kross

 

Kollakõrv-ilukilpkonn


Pseudemys (Trachemys ) scripta scripta

 

Kollakõrv-ilukilpkonn

 

Pärit Ameerika Ühendriikidest, looduslikuks levilaks on Florida ja Kagu-Virginia. Neid kilpkonni leidub kõikjal, kaasa arvatud vähevoolulistes jõgedes, soodes, rabades, roostikes ja tiikides. Populaarne lemmikloom, pidamistingimused on sarnased punakõrv-ilukilpkonnale.
Isased kilpkonnad kasvavad 13-20 cm, emased 20-33 cm. Need kilpkonnad on segatoidulised, vanemaks saades vajavad nad vähem liha- ning rohkem taimetoitu. Täiskasvanud kilpkonn peaks saama 95% oma toidu taimsetest allikatest. Eluiga ulatub looduses kuni 30 , vangistuses isegi kuni 40 aastat.

 

Pidamine
Beebikilpkonnasid võib pidada alates 40 liitrisest akvaariumist, kuid kasvades vajavad kindlasti rohkem ruumi. Ühe või kahe täiskasvanud kilpkonna jaoks on vaja vähemalt 280 liitrist akvaariumit. Kilpkonnad vajavad nii sügavat vett, et nad saaksid vees end tagurpidi keerata, täiskasvanutel on soovitav veesügavus 41-46 cm. Sobivaks veetemperatuuriks on 22-27 kraadi. Väga tähtis on võimas ja kvaliteetne filter. Need veekilpkonnad vajavad akvaariumis peesitamisruumi, et nad saaksid täielikult veest välja tulla ja UV-B soojuslambi all kilpi kuivatada.

 

Toitumine
Vette võib neile panna Egeria ja Cabomba taimi, millest nad meeleldi toituvad. Lisaks anda lehtsalatit ja erinevaid kapsalisi ( brokkoli, lehtkapsas jne). Kuna need veekilpkonnad on segatoidulised, siis putukad ja värske kala on olulisteks proteiiniallikateks. Sobib andmiseks ka spetsiaalne kuivtoit.

   

Mehhiko tömpsuu

Ambystoma mexicanum

 

Mehhiko tömpsuu

 

NB! Alates 2020. aasta jaanuarist kehtivad Euroopa Liidus uued nõuded Mehhiko tömpsuudega kauplemiseks (regulaarsed testid haiguste kontrolliks, vahetusvee üldkanalisatsiooni valamise keeld jms), mis tõstaks nende loomade hinna harrastajate jaoks kolmekordseks ning seetõttu on akvaariumikaladega tegelevad Euroopa vahelaod suuresti loobunud nendega kauplemisest. Ainus võimalus on saada Mehhiko tömpsuud kodus pidamiseks eraisikutelt, kelle aastane müügikogus ei ületa 50 isendit. Neile ülaltoodud regulatsiooni alusel kehtestatud kauplemisnõuded ei kehti.

 

Need huvitava välimusega loomad elavad Mehhiko pealinna Mexico lähedal asuvas Xochimilco järvestikus. Mehhiko tömpsuud peetakse sageli ekslikult kalaks, tegelikult on ta aga salamander.

 

Mis on neoteenia?
Zooloogide kinnitusel on mehhiko tömpsuud selle poolest huvitavad, et neil on täheldatud neoteeniat. Neoteenia puhul säilitab isend ka suguküpsuse staadiumis lootelisele või neonataalsele arengujärgule omaseid struktuure, proportsioone ja funktsioone. Mehhiko tömpsuul on näiteks säilinud lootelisele arengujärgule omane sabaosa ja tema laial peal sulgedega kaetud "sarved". Need funktsioonid on sel salamandril säilinud keskkonna tõttu. Oma omapärasuse pärast on ta väga populaarne uurimisobjekt ning teda peetakse ka lemmikloomana.

 

Väljasuremine
Keskkonnamuutused on nende liigi kestvuse ohtu seadnud Mehhiko pealinna Mexico lähistel soistel aladel. Linn on pidevalt suurenenud, kahandades sellega nende salamandrite looduslikku eluala. Probleemiks on ka vee saastumine. Mehhiko tömpsuude elule mõjuvad kahjustavalt ka karpkala ja tilaapia sissetoomine veekogudesse. Need kalad söövad tömpsuude mune.

 

Kodustes tingimustes pidamine
Noored tömpsuud vajavad vähemalt 80 liitrist akvaariumit. Kasvades suureneb ka ruumivajadus, kasvavad 30 cm pikkuseks. Sobiv pH on 6,5-8 ( parem natuke üle 7). Nad on kõigusoojased ning neile sobilik veetemperatuur on 17-18 kraadi ( 14-20 kraadi). Põhjakate ( kruus) peaks olema vähemalt 2 cm jämedune kuna nad kipuvad kruusa neelama ning väiksemad tükid võivad neile kurki kinni jääda. Kuigi salamandrid reostavad vett rohkem, ei tohiks akvaariumisse valida liiga võimast filtrit, sest nad on tundlikud veeliikumisele. Parim lahendus on akvaariumi suurusele vastav filter ja sagedasem veevahetus.

 

Söötmine
Mehhiko tömpsuud on lihasööjad. Täiskasvanutele on parimaks söödaks vihmaussid, punased ja mustad sääsevastsed ning pehmed uppuvad forelligraanulid. Nooremad vajavad elustoitu, näiteks valgeid, punaseid, musti sääsevastseid, vihmausse ja vesikirpe.

 

Nimetusi
Mehhiko tömpsuud kutsutakse tihtipeale ka kõndivaks kalaks.

 

Ei soovitata pidada koos teiste kaladega.

   

Tropica taimede kasvatamisest vee peal

 

Taimede kasvatamisest vee peal

 

Veest väljas veedetud aeg annab eluks jõudu vee all. Looduses suudavad üheksa kümnest troopilisest akvaariumitaimest ellu jääda nii veepinna kohal kui ka all.

 

Neid tuntakse kahepaiksete taimedena - taimed, mis suudavad kohaneda pikkade kuivade perioodidega vee kohal, kui jõgede ja ojade veetase langeb. Nad kasutavad seda aega hästi ära, kui päike paistab niiskele, toitainerikkale pinnasele, mis kunagi oli jõesäng, kogudes jõudu veealuseks eksisteerimiseks, mis järgneb vihmaperioodi taastumisel.

 

Ajavahemik, mida taimed vee all ja peal veedavad, võib olla väga erinev, kuid muster on alati sama. Paljud taimed transformeeruvad, et saada võimalikult palju kasu vabas õhus. Mõnedel kujunevad täiesti uued lehekujud ja -värvid, nii et need saaksid valgust kõige paremini kasutada. Paljud neist õitsevad ja annavad seemneid. Enamikul neist arenevad uued külgvõrsed, mis mitte ainult ei taga edasist paljunemist, vaid ka seda, et vee all on selleks ajaks üles ehitatud suurem toitumisreserv.

 

Parema kohanemisvõimega taimed.

 

Mõned inimesed väidavad, et kõiki akvaariumitaimi tuleks kasvatada vee all. Kuid Tropica juures oleme avastanud, et looduses kahepaiksed taimed kohanevad kiiremini ja hõlpsamini akvaariumi tingimustega, kui neid kasvatatakse vee kohal.

 

Tropicas simuleerime troopilisel kuivperioodil valitsevaid tingimusi kogu taime kasvu vältel. Ainult juured on vee all - istutatud pottidesse mineraalvillaga. Kasvuhoonete temperatuuri ja õhuniiskust kontrollitakse elektrooniliselt, nii et kliima on identne troopilise vihmametsa kliimaga ja meie kasvulaudade kohale on toodud võimas kunstlik valgus, et kompenseerida Taanis septembrist märtsini lühikesi päevavalgustunde. Taimed koguvad oma jõu ja energia enne vee all veetmist, nagu ka looduses. Valgustingimused, vee karedus, pH ja EC väärtus on akvaariumides harva identsed. Kuid veepealsetes tingimustes kasvatataval Tropica taimel on alati varud ja energia ülejääk, mis on vajalik uute lehtede tekkimiseks, mis suudavad õitseda uues keskkonnas. Kui sama taime kasvatatakse vee all, kohaneb see kasvanduses valitsevate veetingimustega. Spetsiaalseid reserve ei moodusta, kuna taim on juba vee all. Seega on uue veekeskkonnaga kohanemine raskem. Mõned taimed (nt Egeria, Cabomba ja Vallisneria) on puhtalt veetaimed. Neid leidub looduses ainult vee all, nii et Tropica kasvatab neid taimi suurtes mahutites.

Alllikas: Tropica.com

 

Stendkeri diskused

 

Stendkeri diskused

 

Mille poolest on Stendkeri diskused erilised?

 

Enam kui 51 aastat vangistuses kasvatamise ajal Saksamaal on Stendker harjutanud oma diskuseid Saksamaa kraaniveega ja neid toidetakse eranditult omatoodetud kvaliteetse Stendkeri diskussöödaga. Selle tulemusel erinevad STENDKERi diskused teistest diskustest märkimisväärselt. Aasias vangistuses kasvatatud kalad vajavad tavaliselt palju rohkem veevahetusi, kuna nad on üles kasvatatud ilma filtriteta ja vajavad seetõttu palju sagedamini värsket vett.

 

Looduses püütud kalade toitumine on meie kaladest täiesti erinev. Loodusest püütud kalade puhul peate järgima ka reeglit 50 liitrit kala kohta, kuna madalama kalatihedusega akvaariumis on palju lihtsam jäljendada looduslikku veekvaliteeti.

 

Veekeemia ja -kvaliteet

 

Looduses püütud diskused eelistavad vett, mis sarnaneb väga Amazonase veega, nende algse elupaigaga. Amazonase vesi on väga pehme (üldine karedus: GH 0 - 3, karbonaatkaredus: KH 0 - 3, väga madal pH väärtus: pH 4 - 6) ja väga madala juhtivusega (100 - 400 μs). Stendkeri diskused on aga paljude aretuspõlvkondade kestel harjunud karedama veega (kraaniveega). Veekeemia andmed Stendkeri kasvanduses on järgmised: üldine karedus: GH 15, karbonaatkaredus KH 8, pH väärtus 7, juhtivus 800 μs, vee temperatuur 29 ° - 30 ° C. Stendkeri diskuste peamistel veeparameetritel on järgmised hälbed: GH 0–30, KH 0–25, pH väärtus 4,0–8,3, elektrijuhtivus 150–1200 μs. Lühiajaliste veetemperatuuride muutuste tolerants: 25–34 ° C. See tähendab, et Stendkeri diskused sobivad enam kui 95% igat tüüpi kraaniveega Euroopas.