Shopping Cart item - 0,00 €

Ostukorv on tühi

Summa: 0,00 €

Nõuanded

Kalade haigused võib jagada kolme kategooriasse: pärilikud haigused, keskkonnast tingitud haigused ja teiste eluvormide poolt tekitatud haigused.

 

Kalade haigused on kõik tingitud akvaariumis mingil põhjusel ökosüsteemis toimunud kõikumiste tõttu. Isegi ideaalselt tasakaalus ning korralikult töötavas akvaariumis võib kala haigestuda. Kõikides akvaariumites võib leida baktereid ning parasiite, mille massiline paljunemine toimub alles peale väliskeskkonna või mõne muu teguri toimel.

 

Ühekülgse toitmise tagajärjel kalade immuunsussüsteem nõrgeneb ning nõrkusparasiidid ja bakterid on eelisseisus. Kalade toitmine peab olema mitmekesine. Teiseks väga oluliseks teguriks on vesi. Regulaarsel vee vahetusel ning õigete vee parameetritega (ka temperatuur on oluline) akvaariumis haigestub kalu vähem kui pikalt puhastamata akvaariumis.

 

Seega, mitmekesine ja õige toitmine, vitamiinid, kalade õige transportimine ja aklimatiseerimine uude akvaariumisse, õige temperatuur ning veevahetused aitavad ära hoida haigusi, sest just need tegurid nõrgestavad kalade immuunsüsteemi.

[accordion]

Pärilikud haigused

TrükiRebukoti vesitõbi
Äsjakoorunud maimudel laieneb rebukott põiekujuliselt olles klaasjalt läbipaistev. Suure rebukotiga maimud on väheliikuvad, ujuvad suu ammuli. Haigestunud kaladel kõverdub selgroog ja hingamine raskeneb. Moonutatud kehakuju tõttu on maimude liikumine piiratud ning nad kannatavad toidupuuduse all. Haigus tekib kas marja vigastamisel mehaaniliselt või pärilikult. Haigus on ravimatu ning kalad surevad enne täisikka jõudmist.


Kehalised väärarendid
Kehalisteks väärarenditeks on sünnidefektid nagu uime puudumine, kahesabalisus, kõverdunud selgroog jne. Esineb samade vanemate maimude ristumisel omavahel. Haigus võib tekkida ka marja mehaanilisel vigastamisel. Haigus on ravimatu ning vaimud hukkuvad.


Pärilik viljatus e. steriilsus
Liikidevaheliste kunstlike ristamise teel saadud erakorralistel aretusvormidel puudub sageli sigimisvõime sugurakkude ebanormaalse arenemise tõttu. Viljatuks võivad jääda ka kestva sisearetuse puhul lähedaste sugulaste järeltulijad ning liiga vanade või liiga noorte kalade järglased.


Pärilik vastuvõtlikkus parasiit- ja keskkonnast tingitud haigustele
Mõnede kalaliikide puhul puudub kaladel teatava kindla haiguse vastu immuunsus ning nad haigestuvad praktiliselt kohe kui selle haigusega kokku puutuvad (neoontõbi haratsiinlastel, välisparasiidid kuldkaladel). Enamikul juhul on kalade immuunsus seotud ka keskkonnaga. Pikaajaliselt ühes keskkonnas kasvanud kala omandab vees olevate bakterite ja parasiitide vastu immuunsuse. Uude elupaika viies kaladel puudub uues vees elavate parasiitide ja bakterite vastu immuunsus. Sobiva keskkonna puhul hakkab kala organism uues keskkonnas välja töötama immuunsüsteemi seal elavate parasiitide ja bakterite vastu. Nõrgemad kalad tihti haigestuvad ja surevad uude kohta transportides.

Keskkonnast tingitud haigused

Hapnikupuudus
Hapnikupuudus tekib sageli akvaariumites, kus puudub piisav õhutus ja temperatuur on 28 –32oC Kalad muutuvad rahutuks ning ujuvad sageli veepinnale õhku ahmima. Probleemi kõrvaldamata jätmisel surevad kalad hapnikupuudusesse. Kalade lämbumist akvaariumis võib põhjustada ka ebaõige ja liiga rikkalik toitmine. Akvaariumi põhja langenud toiduosakesed roiskuvad kasutades selleks vees olevat hapnikku. Roiskumisprotsessid võivad tekkida ka vanades kaua puhastamata filtrites. Hapnikupuuduse korral tuleks vahetada 2/3 veest (juhul kui vesi on akvaariumis sogane). Selge vee puhul tuleks kohe sisse lülitada õhukompressor ja asendada vanad filtrielemendid uute vastu. Kindlasti tuleb mõõta vee temperatuuri. Liiga kõrge temperatuuri korral tuleks vett jahutada lisades akvaariumisse külma vett või kotiga jääkuubikuid.

 

Õhkemboolia
See haigus tekib kaladel kui vees lahustunud õhu hulk järsult ning kiiresti väheneb. Rikkalikult õhutatud akvaariumis elavatel kaladel tekivad kiire õhu vähenemise tõttu veresoontesse õhumullid. Selle tulemusel tekivad kaladel vereringe häired ning kohese ravi puudumisel nad surevad. Haiged kalad tuleks asetada jahedamasse hästi õhustatud akvaariumi kuni haigusnähtude kadumiseni. Selle haiguse tingivad umbes filtrid ning õhukompressori puudulik töö. Õhkemboolia võib tekkida ka suvel kui akvaariumi vee temperatuur kõigub väga palju.

 

Ebasobiv vee temperatuur
Kalade paigutamisel järsku liiga madala temperatuuriga vette põhjustab neil külmašokki. Lühiajalisele erutusele järgneb loius ning kalad surevad. Vee temperatuuri pikaldasel langemisel hävivad kaladel punalibled. Ebasobivate tingimuste püsimisel tekivad kaladel rasked häired elutegevuses- kalad on kahvatud ja loiud, ujuvad vaarudes, uimed on surutud tihedalt vastu keha. Jahedas vees hoitud kalad on eriti tundlikud parasiitidele ja kalahallitusele. Kõrgenenud veetemperatuuri korral väheneb vees hapnikuhulk, mis nõrgestab kalade loomulikku vastupanuvõimet. Selle tulemusena võivad kalad haigestuda väga rasketesse surmaga lõppevatesse haigustesse.

 

Happe- ja leelisehaigused
Paljud kalad on väga tundlikud veekareduse ja ph suhtes (neoonid, cichlidid). Erinevate kalade kokkusobitamisel tuleks enne uurida, kas nende karedus ja ph sobivad omavahel. Happetõppe haigestunud kalad muutuvad loiuks ja pelglikeks, ujuvad vastumeelselt, aegajalt tõusevad nende uimed kramplikus tõmbes, harvem näeme piimjat hägusust naha. Isu kaladel tavaliselt jääb. Kala sureb tavalises ujumisasendis, muutumatu kehavärvusega. Kala järsul sattumisel happelisse vette, kui ta on harjunud kareda neutraalse veega, on pilt hoopis teistsugune. Kala hakkab välkkiirelt edasi- tagasi sööstma ning akvaariumist välja hüppama. Natuke aega hiljem kala sureb krampidesse. Leelistõbi tekib rikkaliku taimestikuga pehme veega akvaariumis, mis asub otsese päikesevalguse käes. Tugeva päikese toimel tekkinud taimede jõuline ainevahetus lõhustab karbonaatkaredust põhjustavaid ühendeid. Selle tagajärjel tekib kustutatud lubi, mis päikesekiirguse ja taimede intensiivse ainevahetuse jätkudes muudab akvaariumivee tugevalt leeliseliseks. Kalade lõpused sööbivad ning enamus juhtudel hukkuvad kõik kalad. Leelisetõve puhul muutub kala nahk häguseks ning uimed narmastuvad. Sobivasse vette asetatuna paranevad haiged kalad pikkamööda. Leelistõe vältimiseks ei tohiks akvaariumi paigutada otsese päikesevalguse kätte.

 

Mehaanilised vigastused
Mehaanilised vigastused võivad tekkida kala transportimisel, püüdmisel ja ümberpaigutamisel ühest akvaariumist teise. Mehaanilisteks vigastusteks loetakse ka teise kala poolt tekitatud vigastusi. Mehaanilise vigastuse tagajärjel võib kala haigestuda kergemini seen- või bakteriaalhaigustesse. Soovitav on mehaanilise vigastuse tekitaja akvaariumist eemaldada ning haiget kala pintseldada 10% jooditintuuriga ja lisada vitamiine (JBL Atvitol).


Ebaõige toitmine
Ebaõige toitmise tagajärjed on nähtavad alles peale pikemat aega valesti toitmisel, kindlasti tuleb kasutada ka vitamiine, nt JBL Atvitoli.


Rasvtõbi:
Tekib tihti vanadel ning importkaladel. Liiga ühekülgne toit, vähene liikumine ning kitsas elukeskkond võivad tekitada rasvtõve praktiliselt kõikidele kaladele. See on ravimatu haigus ning kalad surevad. Mõnikord annab pikaajaline mõõdukas ja vaheldusrikas toitmine mingil määral paranemist.


Nälgimine ja vaegtoitumine:
Kõige tundlikumad on noored akvaariumikalad, kes vajavad regulaarselt toitu. Pikaajalisel nälgimisel või vähesel toitmisel muutuvad kalad nõrgaks. Peale nälgimisperioodi ei pruugi noor isend enam sööma hakkama ning sureb nälga. Noored kalad kes hakkavad sööma võivad tihti jääda kidurateks ning nõrkadeks kaladeks.


Vitamiinivaegus:
Ebaõige ja puudulik toitlustamine tekitab kaladel avitaminoosi. Lisavitamiini tuleks kaladele anda talveperioodil kui D-vitamiini süntees kala organismis on minimaalne. Samuti vajavad kalad piisavas koguses A-vitamiini (sugurakkude paljunemiseks hädavajalik); B-vitamiini (seedimise ja kasvu soodustamiseks vajalik); B1-vitamiini (eriti vajalik kalade kasvuks).


Mitteparasitaarsed mao- ja soolepõletikud:
Tekivad sageli kalade rikkalikul toitmisel sääsevastsetega ja kestval ühekülgsel toitmisel. Pikaajaline kuivtoiduga toitmine põhjustab seda ka, kuna puuduvad vajalikus koguses vitamiinid. Samuti tekivad soolepõletikud kui pikaajaliselt toita kalu vale toiduga (taimetoidulisi lihatoiduga). Kala toit peab olema mitmekesine ning vastama liigi omapäradele.

Parasiithaigused


Parasiite võib leida igas akvaariumis. Nende massiline paljunemine tekib alles pärast kala organismi nõrgenemist väliskeskkonna tegurite toimel.


Alamate vähkide poolt tekitatud haigused
Kaladel nugivatest alamatest vähkidest kohtame akvaariumis kõige sagedamini kalatäid. Nad eritavad kala kehasse mürke hammustamise teel. Sügavama hammustuse korral võib kala nakatuda bakteriaal-, viirus- või seenhaigusse. Välistatud pole ka nakkushaigused nagu näiteks nakkuslik kõhuvesitõbi. Kalatäid satuvad akvaariumisse tavaliselt koos elustoiduga. Akvaariumi soodsas keskkonnas paljunevad nad kiiresti. Palja silmaga vaadeldes on näha pisikesi läätsekujulisi parasiite. Kalatäisid ravitakse kõige efektiivsemalt soolaga. Ühe liitri vee kohta lisatakse 1 kuhjaga teelusikatäis jämesoola (8g). Võib ka kasutada JBL EktolCristalit, mis on mõeldud spetsiaalselt välisparasiitidele. Uue haiguspuhangu vältimiseks tuleks akvaarium põhjalikult puhastada.

 

Parasiteerivate usside pool tekitatud haigused.
Imiusside klassi kuuluvad välis- ja siseparasiidid on kaladele ohtlikud ja lõpevad tihti surmaga.


Gürodaktüloos ja daktülogüroos
Gürodaktüloos (Gyrodactylus elegans) ja daktülogüürus ( Dactylogyrus vastatos) kuuluvad välisparasiitide hulka. Gürodaktülus parasiteerib kala nahal samas kui daktülogüürus parasiteerib ainult kala lõpustel. Gürodaktüloosi puhul võime eristada kala kehal laialdasi ebaselgelt piiritletud kattusid ja punetavaid täpikesi. Daktülogüroosi haigestumisel muutub kala rahutuks, tõuseb tihedamini veepinnale ja ahmib õhku. Lõpuste värvus on muutunud ebaühtlaseks, kala eritab palju lima. Peaaegu kõikide daktülogüroosi juhtudega esineb ka gürodaktüloos, viimane võib aga esineda ka iseseisvalt Gürodaktüloosi ja daktülogüroosi raviks kasutatakse JBL Gyrodactolit.

 

Diplostomoos
Tegu on parasiidiga, kes satub akvaariumisse koos tigudega. Parasiit (Diplostomum volvlus) siseneb kala organismi naha kaudu liikudes kala silma. Nakatunud kala kehal on näha arvukaid punaseid kuni musti sissetungimiskoht täppide ja triipudena. Silmad on hägused ning sarvkestal või eristada valgeid punktikesi. Ravi sellisel haigusel puudub. Haiged kalad tuleks akvaariumist eraldada ning teod hävitada edasiste haiguspuhangute vältimiseks.

 

Saugvinikoloos
Parasiit ise ei ole ohtlik küll aga munad. Need satuvad verega lõpuste juussoontesse ummistades need. See raskendab kalade hingamist. Sellel haigusel ravi puudub. Levib ta akvaariumis koos tigudega. Haiged kalad tuleks akvaariumist eemaldada ja teod hävitada.


Parasiteerivate viburloomade poolt tekitatud kalade haigused

 

Kostiaas
Haiguse tekitajaks on viburloom Costia necatrix. Ilma peremeesloomata on parasiidi eluiga lühike. Hukkub kui ei suuda leida uut peremeeslooma 30-60 minuti jooksul. Mida tihedamini on akvaarium asutatud seda suurem on parasiidi levik akvaariumis. Kaladele kinnitunud parasiit kutsub esile tugeva nahaärrituse ja suurenenud limaerituse. Haigussümptomiteks on suitsjad sinkjasvalged suurelaigulised katud lõpustel ja kõhul. Haigetel kaladel hävineb marrasnahk ja lõpuskude. Eriti ohtlik on parasiitide arenemine lõpustel, kuna nad võivad lühikese ajaga tekitada kaladele surmavaid vigastusi. Raviks sobib JBL Punktol. Ravi ajal on soovitav tõsta vee temperatuur 28 – 30°C. Parasiidid hävivad kiiremini kõrgemal temperatuuril.

 

Oodinioos
Oodinioosi tekitab viburloom Oodinium Pillulais kes parasiteerib ilukaladel. Tugeva nakkuse korral on kala kogu nahk kaetud hallikaspruuni katuga. Haigestunud kalad on rahutud, hõõruvad keha vastu taimi ja kive, uimed on sageli narmastunud ja keha vastu surutud. Isu tavaliselt säilib. Raviks soovitame JBL Oodinoli. Ravi ajal on soovitav tõsta vee temperatuuri kuni 30°C.

 

Oktomitoos
Haiguse tekitajaks on parasiit Octomitus Truttae, kes elutseb peaasjalikult kalade sapipõies ja seedetraktis. Haigetel kaladel tekib mädane sapipõiepõletik ning seedehäired, kõht on sisse tõmbunud. Kaugelearenenud haiguse korral ka kõhu vesitõbi ja krambid. Tegemist on nõrkusparasiidiga. Mingil määral on ta olemas kõigil kaladel. Massiline paljunemine hakkab siis kui kala liiga pikalt ühekülgselt toita. Ravitakse JBL Punktoliga.

 

Kaladel parasiteerivad ripsloomad.

 

Hilodonellos
Haiguse tekitajaks on Chinodonella Cyprini. Tegemist on kalade nõrkusparasiidiga. Massiline paljunemine toimub keskkonnast või valesti toitmisest tingitud kalade immuunsüsteemi nõrgenemisest. Haigestunud kalade seljale, seljauime ette ja kuklapiirkonda tekib sinkjashall õrn loorjas katt üksikute laikudena. Paljudel juhtudel võib parasiit esineda ainult kala lõpustel. Haigestunud kala käib tihedamalt vee pinnal õhku ahmimas ja käitub rahutumalt. Loiuks muutunud kalad surevad. Ravi ajal tuleks tõsta vee temperatuur 30°C-ni. JBL toodetest kasutada Punktolit.

 

Tsüklohetoos
Haiguse tekitajaks on parasiit Cychlochaeta domerguei. Eranditult on tegemist nõrkusparasiidiga. Haigestunud kalad hõõruvad ennast vastu taimi ja kive. Tugevamal haigestumisel esineb õrn, sageli mittemärgatav katt nahal. Ravi ajaks tõsta vee temperatuur 30 – 32°C. Raviks kasuta JBL Punktolit.

 

Ihtüoftiriaas
Haiguse tekitajaks on kalasatikas suurusega 0,5 – 1mm. Parasiit on piimjasvalget värvust. Toitub kala naharakkudest ja verest. Tüüpilisteks haigusnähtudeks on tanguteralaadsed sõlmekesed kalanahal, peaasjalikult aga lõpustel ja uimedel ning isegi silmades. Sõlmekeste paigutus kehal on ebakorrapärane. Haiged kalad hõõruvad end vastu kive ja taimi, uimed on tihedalt vastu keha surutud. Kaugelearenenud haiguse korral hingavad kalad kramplikult ning ujuvad vaarudes. Ravi ajaks tõsta temperatuur 30 – 32°C. Ravida JBL Punktoliga.


Eosloomade poolt tekitatud kalade haigused.
Eosloomade poolt põhjustatud haiguste ravimine ei anna üldjuhul tulemust. Parim lahendus on eutanaasia.

 

Buboontõbi
Buboontõve tekitajaks on eosloomade klassi kuuluv Myxobolus Pfeiffer`i. Kala kehale tekivad paised, mis on alguses kõvad hiljem muutuvad pehmeks ja lõhkevad jättes kala kehale sügavad, kuni lihasteni ulatuvad mädanevad haavad. Haigusega kaasneb sageli haigestumine nõrkusparasiitide ja bakterhaigustesse. Ravi ei anna tulemust. Haiged kalad eemaldada ja hävitada.

 

Sõlmtõbi
Haige kala kehale ja lõpustele tekivad ümarad mooniseemne suurused heledad sõlmed. Ravi ei anna tulemust.

 

Neoontõbi
Neoontõbi esineb rohkem haratsiinlastel. Haigestunud kala pea ja kere lihastes on näha klaasvalgeid või hallikasvalgeid heledaid laike. Neoonkaladel muutub pikitriip plekiliseks, hallikasvalgeks. Raskelt haigestunud kalad lahjuvad, uimed narmastuvad, võib esineda tasakaaluhäireid. Ravi ei anna tulemusi. Taudi likvideerimiseks tuleb hävitada kõik haiged ja nendega kokku puutunud kalad.

Seenhaigused


Ihtüofonioos
Haiguse tekitajaks on vetikseen Ichthyophonus hoferi. Laialdast levikut soodustab haiguse varjatud kulg. Vetikseene paljunemise kirus sõltub kala vastupanuvõimest. Haiguse ühelt kalalt teisele toimub toiduga ja koetükikestega. Eriti vastuvõtlikud on haigusele noorkalad ning nõrgad kalad. Seen võib elada kala organismis aastaid kui kalu toidetakse korralikult ning tingimused on head. Akvaariumikaladel esinevad sagedased maksa ja neerude talitluse häired. Ihtüofonioosi haigestunud noorkaladel esineb sageli lülisamba kõverdumisi ja lõualuude haiguslikke moondeid. Haiguse õigeaegseks avastamiseks tuleks kindlaks teha et kaladel pole järgmisi haigustunnuseid:

  • Keha paksenemine, mis viitab ägedale maksa tursele, soomused on püsti.
  • Lahjenemine, vaatamata tugevale toitmisele või enam vähem järsk toidust keeldumine, haiguse kroonilise kulgemise korral.
  • Põisjad moodustised nahal, mis võivad lõhkeda ja haavanduda või lamedad haavandid alusnaha haigestumise korral.
  • Tervete uimede või uimeosade kadumine, kui haavandid paiknevad uimejuurtel (sagedamini sabauimel).
  • Silma vikerkesta tume värvus, sõlmjad moodustised vikerkestas, pungsilmsus, haavandid silmades raske haigestumise korral.
  • Tumedate laikude teke kehal või üldine tume nahajume ahvenalistel.
  • Ujupõie haigestumise puhul lamavad kalad põhjas või ujuvad vaid lühidalt ja sihitult ringi (liigutused on vaaruvad), uimed surutud vastu keha.

Haiguse vältimiseks tuleb kalu hästi hooldada ja vaheldusrikkalt toita. Haigestunud kalad tuleb teistest eemaldada. Terveksravitud kalu tuleb hoida teistest eraldi. Mitte müüa ega kinkida neid edasi. Ravida saab haiguse varases staadiumis JBL Fungoliga. Hilisemas staadiumis on ravi võimatu.


Kalahallitus
Kalahallitus on alati mõne eelnenud vigastuse tulemus, olgu see siis nahavigastus või parasiitide sissetung. Eriti tundlikud on seenhallituse vastu pikkade uimedega kalad. Esimeseks tekkepõhjuseks seenhallituse puhul on kalade hoidmine liiga külmas vees. Haiguse tekkel on oluline ka vee koostis. Vanas vees tekib seenhallitus väga harva. Seisnud allikavees võib haigus vallanduda sagedamini, sellele järgneb kergelt happeline turbavesi, pehme värske vesi ja haiguse teket kõige enam soodustav kare värske vesi. Tüüpilise haigestumise korral näeme kalade uimeservadel, silmadel, suuäärtel ja ninaavadel õrna piimjasvalget hägusust, mis hiljem läheb üle vatitaoliseks katuks. Uimed kleepuvad kokku ja lühenevad märgatavalt, hiljem langevad uimekiired välja kuni uimede täieliku kadumiseni. Väga raske haigestumise korral tungib haigus lihaskoesse. Raviks piisab mõnikord vee temperatuuri tõstmisest ja kalade paigutamisest vanasse vette. Soovitame JBL Fungolit.

Bakteriaalsed haigused

Nakkuslik soomuste püstumine e. lepidortoos
Haiguse tekitajaks võivad olla mitmesugused mikroobid. Haiguse puhul tekib iga soomuse alla vedelikuga täidetud mädavillike, mis tõstab soomuse püsti. Haiguse algstaadiumis kala käitumine oluliselt ei muutu, säilib isu ja aktiivsus. Kergema haigestumise korral, kus püstised soomuseid esineb väikeste laikudena, võib kala paraneda ise. Üle kogu keha olevate püstiste soomustega kalad surevad. Haigestunud kalad tuleb akvaariumist eemaldada ning akvaarium desinfitseerida. Mõningal juhul tuleks ka põhjakruus läbi keeta. Teod ega teised selgrootud akvaariumielukad ravi ei talu ning nad tuleks hävitada, et vältida edasisi haiguspuhanguid. Raviks sobib JBL Furanol ja JBL Ektolfluid.

 

Haavantõbi
Haiguse tekitajaks on kaladel tavaline vee mikroob Pseudomonas fluorescens. Haiguse puhul tekivad kaladel tumedad laigud kehal, mis hiljem pikkamööda muutuvad pindmisteks haavanditeks. Haavanditega kaladel esineb tavaliselt ka soolepõletik. Haigestunud kalade raviks sobib JBL Furanol ja JBL Ektolfluid.

 

Bakteriaalne uimepõletik
Haiguse tekitajaks on mikroobid Acromobacter punctatum ja Pseudomonas fluorescens. Sagedamini esineb uimemädanik noortel hammaskarplastel ja neoonkaladel. Haiguse teket soodustavad väikesed vigastused ja liiga jahe akvaariumivesi. Noorkalad puhul ka liiga vähene veevahetus. Haiguse algstaadiumis on näha õrna sinkjasvalget hägusust uimeservades ja silma sarvkestal. Hiljem langevad ära uimekiirte tipud ja uimed muutuvad madalamaks, uimeserv on ise kergelt narmastatud. Täiskasvanud kaladel ei hävine uim kunagi tervenisti ning kalad paranevad tervenisti. Noorkaladel võib kaduda tervenisti ka sabauim. Kui vigastused piirduvad ainult uimega on võimalik hävinenud uimeosade täielik taastumine. Uimejuurte vigastuse korral uim tagasi ei kasva. Selle asemel võib kalal areneda kitsas ja väike vigane uim. Ravimist soodustab vee temperatuuri tõstmine. Noorkaldel tuleks kohe vahetada kuni 2/3 veest ja asendada see värske seisnud veega ( Vesi peab eelnevalt seisma vähemalt ühe ööpäeva). Raviks lisada vette JBL Furanoli või JBL EktoliFluidi.


Kalade nakkuslik kõhu-vesitõbi
Haiguse tekitajaks on mikroob Pseudomonas punctata f. Ascita, mis esineb vees massiliselt ja muutub patogeenseks alles siis, kui kala vastupanuvõime sellele mikroobile väheneb. Tiigis elavad karpkalade puhul võivad haigestuda kõik kalad samas kui soojaveeakvaariumis haigestumine on minimaalne. Haigestuvad need kalad, kes väliskeskkonna tegurite toimel on nõrgenenud st. vanemad kalad. Nakkusliku kõhu-vesitõve tekkele on eelsoodumuseks maosooltepõletik, rasvtõbi ja maksa ihtüofonioos. Haigestunud kalade esimeseks tunnuseks on kõhu suurenemine, turris soomused ja põletusvillide taolised vesipõied uimejuurtel. Harvem esineb ka pungsilmsust ja väga harva lamedad, näritud servadega haavandid nahal. Haigestunud kala ujumine muutub vaaruvaks, mis asendub liikumisvõimetusega. Raviks sobivad JBL Ektolfluid ja JBL Furanol. Toitumine tuleks muuta vaheldusrikkamaks ja kalade hooldus tuleks tõsiselt käsile võtta.

Viirushaigused

Kalade viirushaigused.
Akvaariumikalade viirushaigustest on vähe teada kuna nende uurimine on raskendatud. Tihti on seletamatud surmad just viirushaiguste poolt põhjustatud. Enamlevinud viirushaigused ,millest rohkem teatakse on lümfotsüsttõbi ja viiruslik punataud.

 

Lümfotsüsttõbi
Tegemist on haruldase akvaariumikalade haigusega. Haiguse tunnustena näeme kala seljauimel ja seljal valkjaid, pärlikujulisi mitmesuguse suurusega sõlmekesi. Haigusele ravi puudub. Haiged kalad tuleks hävitada. Teistele akvaariumikaladele tuleks sisse seada mitmekuuline karantiin.

 

Viiruslik punataud
Haiguse ägeda vormi korral muutub haigestunud kalade keha värv punaseks. Eriti selgelt värvub kala kõhtmine pool. Punetusele kaasnevad seedehäired. Haiguse edasises kulus võivad eriti tugevalt punetavad kohad haavanduda. Haigus levib kokkupuute teel ühelt kalalt teisele. Levikut soodustab ka kalatäi. Haigusele ravi puudub. Haiged kalad eemaldada akvaariumist ning teistele sisse seada karantiin.

[/accordion]

Kaubamärgid