Keskkonnast tingitud haigused

Hapnikupuudus
Hapnikupuudus tekib sageli akvaariumites, kus puudub piisav õhutus ja temperatuur on 28 –32oC Kalad muutuvad rahutuks ning ujuvad sageli veepinnale õhku ahmima. Probleemi kõrvaldamata jätmisel surevad kalad hapnikupuudusesse. Kalade lämbumist akvaariumis võib põhjustada ka ebaõige ja liiga rikkalik toitmine. Akvaariumi põhja langenud toiduosakesed roiskuvad kasutades selleks vees olevat hapnikku. Roiskumisprotsessid võivad tekkida ka vanades kaua puhastamata filtrites. Hapnikupuuduse korral tuleks vahetada 2/3 veest (juhul kui vesi on akvaariumis sogane). Selge vee puhul tuleks kohe sisse lülitada õhukompressor ja asendada vanad filtrielemendid uute vastu. Kindlasti tuleb mõõta vee temperatuuri. Liiga kõrge temperatuuri korral tuleks vett jahutada lisades akvaariumisse külma vett või kotiga jääkuubikuid.

Õhkemboolia
See haigus tekib kaladel kui vees lahustunud õhu hulk järsult ning kiiresti väheneb. Rikkalikult õhutatud akvaariumis elavatel kaladel tekivad kiire õhu vähenemise tõttu veresoontesse õhumullid. Selle tulemusel tekivad kaladel vereringe häired ning kohese ravi puudumisel nad surevad. Haiged kalad tuleks asetada jahedamasse hästi õhustatud akvaariumi kuni haigusnähtude kadumiseni. Selle haiguse tingivad umbes filtrid ning õhukompressori puudulik töö. Õhkemboolia võib tekkida ka suvel kui akvaariumi vee temperatuur kõigub väga palju.

Ebasobiv vee temperatuur
Kalade paigutamisel järsku liiga madala temperatuuriga vette põhjustab neil külmašokki. Lühiajalisele erutusele järgneb loius ning kalad surevad. Vee temperatuuri pikaldasel langemisel hävivad kaladel punalibled. Ebasobivate tingimuste püsimisel tekivad kaladel rasked häired elutegevuses- kalad on kahvatud ja loiud, ujuvad vaarudes, uimed on surutud tihedalt vastu keha. Jahedas vees hoitud kalad on eriti tundlikud parasiitidele ja kalahallitusele. Kõrgenenud veetemperatuuri korral väheneb vees hapnikuhulk, mis nõrgestab kalade loomulikku vastupanuvõimet. Selle tulemusena võivad kalad haigestuda väga rasketesse surmaga lõppevatesse haigustesse.

Happe- ja leelisehaigused
Paljud kalad on väga tundlikud veekareduse ja ph suhtes (neoonid, cichlidid). Erinevate kalade kokkusobitamisel tuleks enne uurida, kas nende karedus ja ph sobivad omavahel. Happetõppe haigestunud kalad muutuvad loiuks ja pelglikeks, ujuvad vastumeelselt, aegajalt tõusevad nende uimed kramplikus tõmbes, harvem näeme piimjat hägusust naha. Isu kaladel tavaliselt jääb. Kala sureb tavalises ujumisasendis, muutumatu kehavärvusega. Kala järsul sattumisel happelisse vette, kui ta on harjunud kareda neutraalse veega, on pilt hoopis teistsugune. Kala hakkab välkkiirelt edasi- tagasi sööstma ning akvaariumist välja hüppama. Natuke aega hiljem kala sureb krampidesse. Leelistõbi tekib rikkaliku taimestikuga pehme veega akvaariumis, mis asub otsese päikesevalguse käes. Tugeva päikese toimel tekkinud taimede jõuline ainevahetus lõhustab karbonaatkaredust põhjustavaid ühendeid. Selle tagajärjel tekib kustutatud lubi, mis päikesekiirguse ja taimede intensiivse ainevahetuse jätkudes muudab akvaariumivee tugevalt leeliseliseks. Kalade lõpused sööbivad ning enamus juhtudel hukkuvad kõik kalad. Leelisetõve puhul muutub kala nahk häguseks ning uimed narmastuvad. Sobivasse vette asetatuna paranevad haiged kalad pikkamööda. Leelistõe vältimiseks ei tohiks akvaariumi paigutada otsese päikesevalguse kätte.

Mehaanilised vigastused
Mehaanilised vigastused võivad tekkida kala transportimisel, püüdmisel ja ümberpaigutamisel ühest akvaariumist teise. Mehaanilisteks vigastusteks loetakse ka teise kala poolt tekitatud vigastusi. Mehaanilise vigastuse tagajärjel võib kala haigestuda kergemini seen- või bakteriaalhaigustesse. Soovitav on mehaanilise vigastuse tekitaja akvaariumist eemaldada ning haiget kala pintseldada 10% jooditintuuriga ja lisada vitamiine (JBL Atvitol).

Ebaõige toitmine
Ebaõige toitmise tagajärjed on nähtavad alles peale pikemat aega valesti toitmisel, kindlasti tuleb kasutada ka vitamiine, nt JBL Atvitoli.

Rasvtõbi:
Tekib tihti vanadel ning importkaladel. Liiga ühekülgne toit, vähene liikumine ning kitsas elukeskkond võivad tekitada rasvtõve praktiliselt kõikidele kaladele. See on ravimatu haigus ning kalad surevad. Mõnikord annab pikaajaline mõõdukas ja vaheldusrikas toitmine mingil määral paranemist.

Nälgimine ja vaegtoitumine:
Kõige tundlikumad on noored akvaariumikalad, kes vajavad regulaarselt toitu. Pikaajalisel nälgimisel või vähesel toitmisel muutuvad kalad nõrgaks. Peale nälgimisperioodi ei pruugi noor isend enam sööma hakkama ning sureb nälga. Noored kalad kes hakkavad sööma võivad tihti jääda kidurateks ning nõrkadeks kaladeks.

Vitamiinivaegus:
Ebaõige ja puudulik toitlustamine tekitab kaladel avitaminoosi. Lisavitamiini tuleks kaladele anda talveperioodil kui D-vitamiini süntees kala organismis on minimaalne. Samuti vajavad kalad piisavas koguses A-vitamiini (sugurakkude paljunemiseks hädavajalik); B-vitamiini (seedimise ja kasvu soodustamiseks vajalik); B1-vitamiini (eriti vajalik kalade kasvuks).

 

Mitteparasitaarsed mao- ja soolepõletikud:
Tekivad sageli kalade rikkalikul toitmisel sääsevastsetega ja kestval ühekülgsel toitmisel. Pikaajaline kuivtoiduga toitmine põhjustab seda ka, kuna puuduvad vajalikus koguses vitamiinid. Samuti tekivad soolepõletikud kui pikaajaliselt toita kalu vale toiduga (taimetoidulisi lihatoiduga). Kala toit peab olema mitmekesine ning vastama liigi omapäradele.