Seenhaigused

Ihtüofonioos
Haiguse tekitajaks on vetikseen Ichthyophonus hoferi. Laialdast levikut soodustab haiguse varjatud kulg. Vetikseene paljunemise kirus sõltub kala vastupanuvõimest. Haiguse ühelt kalalt teisele toimub toiduga ja koetükikestega. Eriti vastuvõtlikud on haigusele noorkalad ning nõrgad kalad. Seen võib elada kala organismis aastaid kui kalu toidetakse korralikult ning tingimused on head. Akvaariumikaladel esinevad sagedased maksa ja neerude talitluse häired. Ihtüofonioosi haigestunud noorkaladel esineb sageli lülisamba kõverdumisi ja lõualuude haiguslikke moondeid. Haiguse õigeaegseks avastamiseks tuleks kindlaks teha et kaladel pole järgmisi haigustunnuseid:

  • Keha paksenemine, mis viitab ägedale maksa tursele, soomused on püsti.
  • Lahjenemine, vaatamata tugevale toitmisele või enam vähem järsk toidust keeldumine, haiguse kroonilise kulgemise korral.
  • Põisjad moodustised nahal, mis võivad lõhkeda ja haavanduda või lamedad haavandid alusnaha haigestumise korral.
  • Tervete uimede või uimeosade kadumine, kui haavandid paiknevad uimejuurtel (sagedamini sabauimel).
  • Silma vikerkesta tume värvus, sõlmjad moodustised vikerkestas, pungsilmsus, haavandid silmades raske haigestumise korral.
  • Tumedate laikude teke kehal või üldine tume nahajume ahvenalistel.
  • Ujupõie haigestumise puhul lamavad kalad põhjas või ujuvad vaid lühidalt ja sihitult ringi (liigutused on vaaruvad), uimed surutud vastu keha.

Haiguse vältimiseks tuleb kalu hästi hooldada ja vaheldusrikkalt toita. Haigestunud kalad tuleb teistest eemaldada. Terveksravitud kalu tuleb hoida teistest eraldi. Mitte müüa ega kinkida neid edasi. Ravida saab haiguse varases staadiumis JBL Fungoliga. Hilisemas staadiumis on ravi võimatu.

Kalahallitus
Kalahallitus on alati mõne eelnenud vigastuse tulemus, olgu see siis nahavigastus või parasiitide sissetung. Eriti tundlikud on seenhallituse vastu pikkade uimedega kalad. Esimeseks tekkepõhjuseks seenhallituse puhul on kalade hoidmine liiga külmas vees. Haiguse tekkel on oluline ka vee koostis. Vanas vees tekib seenhallitus väga harva. Seisnud allikavees võib haigus vallanduda sagedamini, sellele järgneb kergelt happeline turbavesi, pehme värske vesi ja haiguse teket kõige enam soodustav kare värske vesi. Tüüpilise haigestumise korral näeme kalade uimeservadel, silmadel, suuäärtel ja ninaavadel õrna piimjasvalget hägusust, mis hiljem läheb üle vatitaoliseks katuks. Uimed kleepuvad kokku ja lühenevad märgatavalt, hiljem langevad uimekiired välja kuni uimede täieliku kadumiseni. Väga raske haigestumise korral tungib haigus lihaskoesse. Raviks piisab mõnikord vee temperatuuri tõstmisest ja kalade paigutamisest vanasse vette. Soovitame JBL Fungolit.